Posted on Lisa kommentaar

Seapähkel (Lathyrus tuberosus )

Seapähkel kuulub liblikõieliste sugukonda, kes on teadatuntud mulla lämmastikuga varustajad. Perekonda seahernes kuuluvad lisaks tänasele peategelasele Eestis veel mägi-seahernes, kevadine seahernes, must seahernes, lillhernes, aas-seahernes, mets-seahernes, rand-seahernes ja hernelehine seahernes.

Üleval loetletud liikidest on pea kõik kokku puutunud lillhernega, mille lõhna on kevadeti täis lõpupidude lillekimbud, kes ühtlasi on meie looduses metsistuv kultuurtaim ning tulnukas. Sarnaselt lillhernele on ka seapähkel kultuurtaim, mida võib leida looduses kasvamas, kuid mis on sinna põgenunud aiast, enamasti loomade abiga.

Seaherne perekonda kuulub 150 parasvöötmes levinud liiki. Mõned üksikud liigid kasvavad ka soojema kliimaga aladel, näiteks troopilises Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas. Tegu on ühe- või mitmeaastaste ronivate taimedega. Perekonna õite värvus varieerub valgest tumepunaseni, esineb ka kollaseid ja siniseid toone.

Seapähklit esineb Eestis suhteliselt harva. Temaga võib kohata põldudel ja elamute ümbruses.

Tartu Ülikooli loodusmuuseumi herbaariumi kollektsioonis on vanim seapähkli herbariseeritud isend aastast 1897.

Taime tolmeldavad mesilased, kuid taim on võimeline paljunema ka vegetatiivselt juurestiku abil. Seapähkli juurtele on iseloomulikud juuremugulad. Mugulad on kuni 5 cm läbimõõduga ning söödavad. Neid mugulaid võib leida umbes 15 cm sügavuselt mullast, seevastu juured ulatuvad kuni 70 cm sügavusele pinnasesse.

Nagu ka teistel seahernestel ja liblikõielistel, nii on ka seapähkli viljaks kaun, milles valmivad suve lõpuks seemned. Seemneid on ühes kaunas umbes kuus. Igas kaunas on elujõuline vaid mõni seeme. Seemned arenevad väga aeglaselt, umbes 50 päeva 20-kraadise temperatuuri juures, kuna neid katab paks seemnekest. Kuid pärast idanemist kasvab taim väga kiiresti ning uued seemned arenevad juba esimesel aastal.

Kuigi meil on tegu tulnukaga, siis mujal Euroopas on seapähklit teadaolevalt kasutatud alates 16.sajandist, mil taime õitest tehti parfüümi. 18.sajandil kasvatati aga Saksamaal ja Hollandis seapähklit laiemalt just nende mugulate pärast, mida küpsetati või röstiti ning tarbiti toiduks. Samal ajal muutus see veidi pähkli maitseline mugul (nagu näha ka taime nimetusest) populaarseks ka Prantsusmaal, kus kasutati mugulaid lisaks toidule ka erinevates kääritatud jookides ning pressiti seemnetest õli.


Kaisukas “Seapähkel”